Ajalugu

Kodutütarde organisatsiooni sünd Viljandimaal
  Kodutütarde organisatsioon oli algul tütarlastest koosnev naiskodukaitse eriorganisatsioon. Selle eesmärgiks oli kasvatada noori tütarlapsi vaimselt, kõlbeliselt ja kehaliselt tublideks, ausaiks ja töökaiks naisteks, kes on tublid isamaa-armastajad ja kasulikud Eesti kodanikud.

Sakalamaa ringkond moodustas üleriigilises kodutütarde organisatsioonis iseseisva ringkonna. 1932. aasta novembris nimetati selle vanemaks E. Lillak ja tema abiks A. Külm, mõlemad õpetajad Imavere algkoolist.  Lillak elas keskusest kaugel ja nii määrati tema asemele 2.märtsil 1933  I. Mägi Viljandist. 1934. aasta  sügisest juhtis ringkonda Minni Koik, tema abideks olid K. Muinaste ja A. Karuse. Kodutütarde rühmade organiseerimisel aitasid palju kaasa koolinõunikud Märt Raud ja Mihkel Roots. Kuni 1939. aasta lõpukuudeni oli Kodutütarde Sakalamaa ringkonna vanemaks  Minna Koik.
Kodutütardel toimus palju laagripäevi ja suvepäevi. 1935. aastal peeti suur pidu Viljandi Maagümnaasiumi pargis, kus esines ringkonna 350-liikmeline laulukoor. 1937. aastal esines 200 -liikmeline laulukoor M. Pääsukese juhtimisel, 15-liikmeline viiuldajate orkester õpetaja Aleksander Jonase juhtimisel. Võimlejatega tegeles Frieda Rosenberg-Mannermaa.

Mitmed rühmad kandsid ette rahvatantse jne. Koos noorkotkastega korraldati lõkkeõhtu, jumalateenistus kirikus ja pandi ühiselt pärg Vabadussõjas langenute ausambale ja kapten Irve ausambale. Suvepäeval viibis ka peavanem S. Pruuden ja naiskodukaitse peasekretär E. Oskar, kes esinesid kõnedega.

Viljandimaa kodutütarde arv  kasvas hoogsalt. 1933. aastal 200, 1934. aastal 323, 1935. aastal 1150, 1936. aastal 1374 ja  1. detsembril 1937 1573. Üle kogu maa oli Viljandimaa suuruselt kolmas ringkond.  Igal aastal toimus koosseisus ka teatav muudatus, mis on tingitud peamiselt kooli lõpetamisest. Nii lahkus 1936. aaastal 278 kodutütart ja juurde tuli 408, 1937. a. olid need arvud 381 ja 487. Rühmi oli ringkonnas 68, neist suurimad olid Viljandi linna III algkooli rühm üle 100 liikmega L. Kärmase juhtimisel. Mitmed rühmad kandsid pidustustel ette rahvatantse jne. Koos noorkotkastega korraldati lõkkeõhtu, jumalateenistus kirikus ja pandi ühiselt pärg Vabadussõjas langenute ausambale ja kapten Anton  Irve ausambale. Suvepäeval viibis ka peavanem Salme Pruuden ja naiskodukaitse peasekretär Erika Oskar, kes esinesid kõnedega.
 
Suvepäevade puhul peeti ka kodutütarde vanematele töökoosolekud. Majanduslike tarvete rahuldamiseks saadi summasid pidudest ja loteriidest, mida korraldati tihti koos noorkotkastega. 1937. aasta veebruaris  oli ringkonnal ka iseseisev loterii Viljandis, milleks käsitööd valmistasid kodutütred ise. Tõhusat toetust ringkonnale andis ka Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Sõprade Selts, kes selleks otstarbeks igal aastal korraldas ka suurema loterii. Peale oma otsese töö, mis oli ette nähtud kodutütarde organisatsiooni põhimääruses, aitasid kodutütred väärikalt kaasa seltskondlikele ja rahvuslikele üritustele. Nii esinesid kodutütred kaitseliidu ja naiskodukaitse pidudel tegelastena, panid ise toime pidusid ja korraldati jõuluõhtuid, kusjuures eriti oli rõhutatud ettekannete ulatus ja sisukus.

Kodutütred olid abiks Eesti Vabariigi aastapäeva, võidupüha, emadepäeva jne. Puhul korraldatud aktuste ja pidustuste korraldamisel ja sisustamisel. Neil rahvuslikel tähtpäevil peeti rühmades ka pidulikke koondusi, keskmiselt igas rühmas 1-2. Samuti võeti osa rahvuslipu levitamisest ja Raamatuaasta puhul näituste korraldamisest. Suuremal hulgal võeti osa ka maleva 20. aastapäeva pidustusist. Tähtsamate seltskonna- ja riigitegelaste tähtpäevadel korraldati auõhtuid. Aino Tamme 70. sünnipäeva puhul kinkisid ringkonna kodutütred juubilarile albumi oma luuletuste, kirjandite ja joonistega. Võeti osa ka Mari Raamotile kodutütarde poolt annetatud seinavaiba ja albumi valmistamisest, milleks ringkonnas töötati 15-22.detsembril 1936. aastal. 1937. aasta suvel õmblesid ringkonna kodutütred Võsul suvekodus viibides ka vaipa, mis kodutütarde organisatsiooni poolt kingiti riigihoidjale Vabariigi 20. aastapäevaks. Viljandi linna kodutütred töötasid ka tantsu- ja keedurühmas ja neil oli oma üle 200-liikmeline laulukoor M. Pääsukese juhatamisel, mis oli hea eduga esinenud ka avalikel rahvuslikel pidustusil. Samuti oli linnas kodutütardel 15-liikmeline viiuliorkester, mida juhatas ja õpetas  Aleksander  Jonas. Orkestri mõtte algatajaks ja esimeseks vanemaks oli Helma Lauri, hilisem vanem oli H. Laane. Orkester koosnes nooremaist kodutütreist, kes olid algajad mängijad, kuid sellele vaatamata oli orkester aastase töö järele juba esinenud. Viiulid kinkis ringkonnale Eesti Panga president J. Jaakson.
Orkestri mõtte algatajaks ja esimeseks vanemaks oli H.Lauri. Hiljem oli orkestri vanem H. Laane. Orkester koosnes noorematest kodutütardest, kes olid algajad mängijad. Viiulid kinkis ringkonnale Eesti Panga president Jüri Jaakson. 1937. aastal võttis ringkond osa ka kodukaunistamisevõistlusest. 1937. aastal peeti kodutütarde üleringkondlik võistlus „Alati valmis“ võistluse nime all. Võistluste aladeks olid ametimärkide tundmine, kimimäng, palliviskamine ja –püüdmine ning sõlmede sidumine.
 
1937.aastal võttis ringkond osa ka kodukaunistamise võistlusest, kus tuli Sakalamaal esimesele ja üleriigiliselt 9. kohale L. Raadik Võhma rühmast, teisele M. Sedlovski Rutikvere ja kolmandale kohale A. Mikkor Reegoldi rühmast. 1937. a. peeti esimene kodutütarde üleringkondlik võistlus “Alati valmis”. Võistluste aladeks olid ametimärkide tundmine, kimimäng, palliviskamine ja –püüdmine ning sõlmede sidumine. Esikohale tuli Lalsi rühm 656 punktiga, teisele Kolga-Jaani 640 punktiga ja kolmandale kohale Põltsamaa algkooli rühm 599 punktiga.
Sakala ringkonna kodutütred tegid palju tööd. Olgugi et see töö ei ulatunud palju välja oma rühma piirest, oli see tõhusaks kasvatusvahendiks noortele koolitöö kõrval. Kodutütreid abistasid ka naiskodukaitse liikmed ja lastevanemad, eriti aga naisõpetajad, kellede õlgadel lasus rühmavanematena suurem töökoorem.
 
Kodutütarde tegevusaastad 1932-1939 näitasid edu kõikidel tegevusaladel. Juba alguses seadis keskjuhatus esmaseks ja kõige tähtsamaks ülesandeks kodutütarde üksustele juhtide ettevalmistamise. Aastate jooksul toimus juhtide väljaõpe kursuste (koolide) kaudu. Nii noored ise kui ka noored juhid suhtusid vastutustundega oma töösse, mille tagajärjena saavutati distsipliini tõus, kodutütreliku meelsuse ja praktiliste oskuste süvenemine. Kodutütarde pere kasvas ja arvuliselt oli 1. detsembril 1939. aastal. rühmades kokku 19 601 kodutütart.
 
 
 
Kodutütarde üldlipu saamise lugu
 
 Kodutütarde lipu küsimus tõsteti esmakordselt üles esinaiste ja kodutütarde vanemate koosolekul 19. novembril 1933. Valgas, kus üles seati põhimõte, mille järgi kõigi ringkondade lipu üks külg on ühine kodutütarde üldlipuga, teine külg aga erinev vastavalt iga ringkonna nime ja embleemiga. Kavandite saamiseks kuulutati 1934. aasta sügisel kodutütarde vahel välja võistlus. Väljakuulutatud tähtpäevaks saabus 64 kodutütrelt üle maa 72 kavandit. Neist valis hindamistoimkond, kuhu kuulusid NKK esinaine MariRaamot, Tartu ringkonna esinaine E. Sararal ja Kodutütarde peavanem Salme Pruuden, välja 3 kavandit, tunnistades neist 2 esimese ja 1 teise auhinna vääriliseks. Ümbrike avamisel osutusid esimese auhinna saajaiks Helga Nigol  Tartumaa ringkonnast ja Salme Vachmann  Järva ringkonnast ning teise auhinna saajaks Erna Antik Tartumaa ring­konnast. Helga Nigoli kavandi järgi valmistati Kodutütarde üldlipp, mille õnnistamine ja üleandmine toimus Tallinnas Estonia kontsertsaalis 21. juunil 1935.  Lipp kujutab NKK värvi helesinisel taustal kuldkollast päikest, mille keskel on hõbehall kotkamark. Päikese kiirte vahel hõbehallist tekst: Isamaa auks alati valmis. See külg on ühine kõigile Kodutütarde lippudele.
 
Järgukatsete kavad ja kodutütre oskused

Kodutütar pidi õiendama peale kandidaadiks olemise aja vastava järgu katse. Katsekomisjoni moodustasid rühmavanem ja rühmajuht, kusjuures viimane pidi olema vähemalt ühe järgu võrra katsealusest ees. Katseid korraldati tarviduse järgi, kui leidus soovijaid. Järgukatsete vahe pidi olema vähemalt 3 kuud.
VI järgu kodutütar (8-9 a. ) teadis: 1. põhimõtetest: kes on kodutütar; noorema kodutütre tõotus ja kotkamärgi kirjeldus; 2. tervitusest ja vormirõivastusest: tervituse kaks võtet, kodutütre vormirõivastus; 3. käitumisest ja seltskondlikust kasvatusest: kohustused üksteise vastu, vastastikune tervitamine, palumine, tänamine; 4. tervishoiust: puhtuse algnõuded (silmnägu, käed, küüned, hambad, saabaste puhastamine, tuppa tulles jalgade pühkimine); 5. tööoskusest: varrastega kudumine või heegeldamine jämedast lõngast mõnd rõivastuseset nukule; 6. lauludest: üht lastelaulu.


V järgu kodutütar (9-10 a.) teadis kõike, mida teadis VI järgu kodutütar, ja peale selle: 1. põhimõtetest: noorema kodutütre seadused ühes seletustega; kotkamärgi tähenduse üldjooni; 2. kodumaatundmisest: Vabariigi lipu värvid õiges järjekorras, riigihümni sõnad ja viis, Riigivanema ja Vabadussõja ülemjuhataja nimed, pealinna ja oma maakonna linna nimed, ühe eesti müüdi või kangelasloo minevikust või Vabadussõjast. 3. käitumisest ja seltskondlikust kasvatusest: viisakus- ja korrareeglid söögilauas, toas ja väljas; 4. tervishoiust: värske õhu ja päikese tähtsusest; 5. kodumajapidamises ja tööoskusest: oskas õmmelda nööpi, triikida taskurätti, pühkida ja pesta põrandat, pühkida tolmu, keeta teed, katta lauda ja pesta nõusid; kui oli kodus väike õde või vend, siis oskas teda rõivastada; 6. mitmesugustest vajalikest teadmistest ja oskustest: oskas juhatada teed kodu lähemas ümbruses, teadis öelda aega kella järele; 7. aiatööst: oskas varakevadel kasvatada toas taimi seemnest või sibulast (oras, sibulapealsed);8. lauludest ja mängudest: üht lastelaulu ja üht mängu.

IV järgu kodutütar (10-12 a.) teadis peale selle, mida teadsid eelmiste järkude kodutütred, veel: 1. põhimõtetest: kotkamärgi ligema kirjelduse ja seletuse, kodutütre tõotuse ja seadused seletustega; 2. rõivastusvormist: järgutäpid ja ametite eraldusmärgid; 3. kodutütarde organisatsioonist: ringkonna vanema, oma rühmavanema, rühmajuhi, oma salgavanema ja salga liikmete nimed ja elukohad; 4. kodumaatundmisest: maakonnad ja maakonnalinnad, vabariigi lipu värvide tähenduse, üht eesti maalikuntsnikku või kujurit; 5. kodumaa loodusest ja looduskaitsest: tundis oma paiga linde (vähemalt 5) nende elutingimusi ja toitumist talvel; tundis 5 kasulikku rändlindu ja linnukaitset üldjoontes. 6. tervishoiust ja esimesest abist: oskas puhastada kerget haava, teadis, mida teha põletamise, ussihammustuse, ninast verejooksu ja külmumise puhul ja miks peab nõudma puhtust; teadis seede-elundite tervishoidu; 7. kodumajapidamisest ja tööoskusest: oskas hoida tuba korras, valmistada taskurätti, nõeluda sukki, puhastada saapaid, keeta piimasuppi, praadida liha, keeta kartuleid, katta lõunalauda; teadis lauakombeid; 8. mitmesugustest vajalikest teadmistest ja oskustest: teadis lähema postkontori, politseijaoskonna, haigemaja, arsti, apteegi, linna- või vallavalitsuse, raudteejaama, Punase Risti asukoha ja tulekahju teadaandekohta; 9. aiatööst: oskas toas kastis kasvatada lilletaimi kui võimalik, istutada neid peenrale ja hoolitseda nende eest; 10. naistegelastest: teadis ühe naise eluloo, kes võimalikult oma lähemast ümbrusest ja isiklikult tuntud; 11. lauludest ja mängudest: teadis kaht eesti helilooja laulu, oskas korraldada kaht grupimängu, visata ja püüda väikest palli parema ja vasaku käega.

III järgu kodutütar (12-14 a.) oskas kõike, mida oskasid eelmiste järkude kodutütred, ja peale selle: 1. põhimõtetest: seletada kodutütarde seadusi ja kõnelda nende rakendamisest elus oma kogemuste järgi; 2. Naiskodukaitsest ja Kaitseliidust: teadis lähema Naiskodukaitse üksuse esinaise ja Kaitseliidu üksuse pealiku nimed ja elukohad; 3. kodumaatundmisest: teadis vabariigi lipu värvide ja hümni saamisloo, Riigivanema ja Riigikogu esimehe nimed, Vabariigi tekkimise aja ja ajaloo üldjoontes, samuti lähema Vabadussõja mälestusmärgi; teadis üht eesti heliloojat; 4. kodumaa loodusest ja looduskaitsest: tundis 10 kodumaa taime (nende hulgas 5 puud) ja looduskaitset. Tundis kodumaa kalu (vähemalt 5) kalakasvatusmajade ja kalanduse seisu Eestis; 5. esimesest abist ja tervishoiust: oskas anda esmaabi minestamise korral, pea- ja kõhuvalu puhul, talitada teadlikult menstratsiooni korral, käsitseda termomeetrit, teha kunstlikku hingamist, sulgeda tugevat verejooksu ja jälgida pulssi; 6. kodumajapidamisest ja tööoskusest: mõistis lõhkuda puid, teha lõket, kulutades seejuures mitte enam kui 3 tikku, keeta kohvi, valmistada küpsiseid, praadida pannkooki, valmistada toitu aedviljast ja lihast, soolatud ja värskest kalast; tundis köögi korrashoidu, köögiriistada puhastamist ja korrashoidu; mõistis õmmelda endale põlle, lappida ja nõeluda pesu; tundis varrastega kudumist, oskas valmistada väikese käsitöö kirju tikandusega; oskas kudumise ja tikkimise juures rakendada vöö- ja kindakirju, triikida kodutütre rõivastusvormi ja koolikleiti; teadis, kuidas käidelda imikut-nukku (mähkimine); 7. mitmesugustest vajalikest oskustest ja teadmistest: oskas käsitseda telefoni, määrata ilmakaari päikese või kompassi järgi ja aega päikese järgi; oskas teha nelja sõlme kalamehesõlm, seasõrg, liuglev aas, surmasõlm) ja teadis, kus neid kasutada; oskas ujuda (võimaluse korral); teadis maanteede hoiatusmärke; 8. aiatööst: oskas kasvatada salatit; 9. lauludest ja mängudest: teadis 5 laulu ja 5 võimlemisharjutust, tundis palli- ja kimmimängu.
II järgu kodutütar (14-16 a.) teadis kõike, mida teadsid eelmiste järkude kodutütred, ja peale selle: 1. organisatsioonidest:a) tundis Kodutütarde organisatsiooni põhimäärusi üldjoontes ja teadis peavanema nime; tundis omavahelist häireolukorda;  b) tundis Naiskodukaitse sihte ja eesmärke üldjoontes ja teadis keskjuhatuse esinaise nime; c) tundis Noorkotkaste ja teiste noorsoo-organisatsioonide sihte ja eesmärke üldjoontes; 2. esinemisest ja üldjuhtimisoskusest: oskas pidada 5-minutilise kõne; oli valmistanud ühe kodutütre III katsele; oskas organiseerida ja juhtida mänge ja võimlemisharjutusi; 3. kodumatundmisest: teadis Eesti Vabariigi valitsuse koosseisu ja põhiseadust üldjoontes, teadis tähtsamaid momente Vabadussõja ajaloost; oskas kirjeldada oma kodukohta (talu, küla, alev, linn), ja kui võimalik, teadis selle ajalugu; teadis mõne eesti luuletaja, romaani- ja näitekirjaniku eluloo; 4. kodumaa loodusest ja looduskaitsest: tundis kodumaa metsloomi (vähemalt 5), loomade kaitset ja 6. esimesest abist: mõistis teadlikult talitada meelemärkuseta olekus lamava uppunuga, isikuga mürgistuse, luumurru, võõrkeha silmasoleku, marutõbise koera hammustuse, kõrge palaviku ja vingu korral; teadis, milleks on puhkus; tundis korteri desinfektsioonivahendeid ja võtteid; 7. kodumajapidamisest ja tööoskusest: oskas keeta lihtsat ja otstarbekohast toitu, valmistada marjajooke, teha sepikut ja saia; oskas toiduainete alalhoidmist (konservimist), toidukambri ja juurviljakeldri korrahoidu; oskas õmmelda endale särgi, lihtsa kleidi; teadis riiete, pesu ja jalanõude korrashoidu, oskas pesta lihtsamaid esemeid; oskas rakendada käsitööd kodukaunistamisel; 8. mitmesugustest vajalikest oskustest ja teadmistest: oskas võtta ette rännakuid ja kirjeldada teepealseid tähelepanekuid; tundis maanteede hoiatusmärke; oskas teha 8 erisõlme ja teadis, kus neid tarvitada; teadis seljakoti sisu; oskas koostada ametlikke kirju ja lühidalt kirjeldada oma elu; 9. aiatööst: oskas üldjoontes lihtsamat aiatööd; 10. lauludest ja mängudest: tundis mitmesuguseid laule, võimlemisharjutusi ja mänge, mõistis õpetada neid teistele;
I järgu kodutütar (16-18 a.) teadis kõike, mida teadsid eelmiste järkude kodutütred, ja peale selle: 1. organisatsioonist: oskas kirjutada ühe töö kodutütardest, teadis Kaitseliidu sihte ja ülesandeid üldjoontes; 2. kodumaatundmisest: teadis Eesti Vabariigi valitsemise korda, võimude jaotust ja nende ülesandeid; tundis kodumaa ajalugu algkooli õppekava piirides; teadis oma maakonnalinna ajalugu; tundis eesti rahvakunsti iseärasusi; 3. esinemisest ja iseseisvast algatusest: oskas pidada 15-minutilise kõne; oskas leida võimaluse teenida ise vähemalt 3 krooni; tundis spetsiaalkaarti ja oskas selle järgi orienteeruda matkadel; oli matkanud vähemalt 2 päeva; 4. tervishoiust, esimesest abist ja haigeravist: tundis igapäevast tervishoidu ja koduapteegi sisustust; teadis igapäevase võimlemise tähtsust; oskas kohelda imikut; teadis enesekaitset mürgiste gaaside puhul; teadis haige eraldamise vajadust, oskas talitada haiget ja teadis dieedi tähtsust haiguse puhul; 5. kodumajapidamisest ja tööoskusest: tundis toiduainete väärtust ja kodust arvepidamist; oskas iseseisvalt koostada päevase toidusedeli; oskas koostada pidusöögi toitude nimestiku ja neid valmistada; oskas pesta ja triikida pesu; õmmelda enesele lihtsa kleidi; oskas talveaknaid ette panna; oskas tapetseerida väikest tuba, tundis riide liike ja nende vastupidavust; 6. mitmesugustest vajalikest teadmistest ja oskustest: oskas määrata asjade ligikaudset raskust, pikkust, kõrgust ja kaugust, oskas sumbutada väiksemaid plahvatusi.
 
1939. aastal oli Kaitseliidus umbes 14 000 naiskodukaitsjat, 15 300 noorkotkast, 17 400 kodutütart ja umbes 60 000 kaitseliitlast
17. juunil 1940 marssis Eestisse Nõukogude armee. Riigi juhtkond oli otsustanud vastupanu mitte osutada. Samal päeval saadeti malevatesse Kaitseliidu  ülema raadiogramm nr 418, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda. Kodutütarde organisatsioon likvideeriti 1940. aastal koos Kaitseliidu, NKK ja Noorte Kotkaste organisatsioonide likvideerimisega.
 
Vastu tahtmist allusid kaitseliitlased käsule ja ehkki üleandmisdokumentide järgi anti kõik relvad ära, suudeti siiski osa relvi ja laskemoona kõrvale toimetada, mis hiljem leidsid kasutamist 1941. aasta „suvesõjas”.  Möödus ligi 50 aastat, kuni kodutütarde organisatsioon  taastati.
 
Kodutütarde organisatsiooni taassünd
 
 
 
25. juunil 1989 Tahkurannas, esimese presidendi K. Pätsi ausamba avamisel pöördusid Kalju Kressel, Raimond Ariko, Virve Sapas ja Lehte Salumäe, kunagised noorkotkad ka kodutütred, kes olid seisnud ausamba avamisel 1939. aastal  lipuvalves, 1930. aastate  noorkotkaste ja kodutütarde poole üleskutsega taastada endised Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonid. 12.-13. augustil 1989 taastatigi Tahkuranna algkooli ruumides Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonid. Noorte Kotkaste peavanemaks valiti Kalju Kressel, Kodutütarde peavanemaks valiti Virve Sapas.
Kohe peale Tahkuranna nõupidamist tegid ka Viljandimaa veteranid koolidele ringi peale, kuid õpetajad ei võtnud tuld. Paljud koolid võtsid esialgu tõrjuva hoiaku, sest see oli neile tasuta lisatöö.  Siiski leidus üksikuid aatelisi õpetajaid: ajalooõpetaja Tiiu Luik Viljandi IV Keskkoolist, võimlemisõpetaja Viivu Arnim, füüsikaõpetaja Andrus Veskioja, Lembi Aspe, Ele Saar, Priit Silla Kärstna Põhikoolist, Aare Järvik, Marek Nõmmik, Jaanus Ernits. Kui aga neistki vabatahtlikest noortejuhtidest mõni väsis või vahetas elukohta, jäi rühma tegevus soiku. Noortejuhtide puudus kummitab tänapäevalgi.

1990. aasta talvel õpetati Viljandis välja salgajuhte. Sellega tegeles hoolega Kalju Laanemets. Helga Vanakamar õpetas kodutütarde tarkusi, Heljo Leeto esmaabi andmist, Harry Vilumaa oli metoodiliste materjalide paljundaja ning levitaja, samuti oli ta fotograafina moorkotkaste ja kodutütarde kõigi ürituste jäädvustaja.
3. juunil 1990 asutati Kalju Kresseli nõuandel Viljandis Jakobsoni 40-1 Johannes Koigi korteris Sakalamaa Noorte Kotkaste ja Kodutütarde veteranide liit. Asutajad olid Vello Luide, Johannes Koik, Kalju Laanemets, Harald-Mihkel Hommuk, Meeta Laanemets, Valev Kaska ja Helju Niilus. Vanemaks valiti Vello Luide, sekretäriks Kalju Laanemets, laekuriks Johannes Koik. Otsustati osaleda veteranide kokkutulekul 16.-17. juunil 1990 Koikkkülas, kohas, kus 1940. aastal jäi  venelaste sissetungi tõttu pooleli viimane noorkotakste ja kodutütarde laager. Laager toimus 17. juunil Koiva jõe kaldal. Laagris võeti vastu kuus  noorliiget, sh kaks kodutütart.
Saanud innustust Koikküla laagrist, hakati asutama kohalikke ühendusi. 1990. aasta mais tehti algus Tartus, teisena loodi ühendus Viljandis.  15. juulil 1990 peeti Viljandi 4. Keskkooli saalis veteranide ja noorte koosolek. Kohal oli sadakond inimest. Vastu võeti 8 kodutütart Viljandimaalt. Valiti 11-liikmeline vanematekogu: Kalju Laanemets (juhatuse esimees), Leonhard Saluveer (esimehe asetäitja), Heljo Leeto (sekretär), Helga Vanakamar (kassapidaja), Johannes Koik (revisjonikomisjoni esimees), Vello Luide (Oru 8 toa majandaja ning noortetöö juhendaja, Johan Püvi, Jaak Pihlak, Valve Kaska, Jaak Alesma ja Reet Paju.  Juhatusse valiti 5 liiget.  24.augustil 1990 registreeris Viljandi maavalitsus Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Sakalamaa Ühenduse.
1990. aastal sai muinsuskaitse selts endale Viljandis ruumid Oru 8 ja seal anti üks ruum kasutada Noorte Kotkaste ja Kodutütarde ühendusele. Alates 1990. aastast korraldas selts noorte kotkaste ja kodutütarde jõulupuud, alates 1999. aastast hakkas sellega tegelema  Kaitseliit.

Otsustati leida koolides sobivad kotkajuhid ja korraldada neile kursuseid ja moodustada koolides noorkotkaste ja kodutütarde rühmad. Õige pea jõuti seisukohale,  et noortega tegelemine peab tulevikus olema Kaitseliidu ülesanne. Esialgu jätkas nendega tegutsemist siiski selts, täielikult võttis noortetöö üle Kaitseliit üle 1995. aasta kevadeks. 28.-30. märtsil 1991 toimus Loodis õppelaager, millest võttis osa ligi 40 noorkotkast ja kodutütart. 26. aprillil 1991 kogunesid organisatsioonide endised liikmed Tartusse. Moodustati Eesti Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Liit (ENKOL), peavanemaks Matti Päts.  Kodutütarde esimeseks peavanemaks sai Tallinna pedagoog Maret Lepik. Selle organisatsiooni ülesandeks jäi luua noorkotkaste ja kodutütarde rühmad kogu Eestis.

Esimeseks taastatud Kodutütarde organisatsiooni peavanemaks kinnitati 16. aprillil 1992. Kaitseliidu ülema poolt pr Maret Lepik. Alates 1. aprillist 1999. aastal. kinnitati peavanemaks pr Anne Eenpalu ja alates 6. maist 2002. aastal. pr Angelika Naris.
 
14. detsembril 1991 õnnistas kirikuõpetaja Mart Salumäe Viljandi Pauluse kirikus Sakalamaa Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Ühenduse lipu.  28.veebruaril 1992 kinnitas vanematekogu kodutütarde juhiks Lembi Aspe. 1992. aastal valiti Kodutütarde Viljandimaa ringkonna vanemaks kunstnik Aate-Heli Õun. Juhatuses olid Aspe ja Külliku Asu. Kokku oli ringkonnas  juba 6 rühma ja 150 kodutütart. Karksi-Nuias juhtis kodutütreid Helju Mägi, Kiriveres Tiina Volens, Kärstnas Marika Veimer, Kõpus Merle Puusepp, Viljandi IV Keskkoolis Reet Hirv ja Külliki Asu ning Kalmetul Piret Otsla.

1992. aasta lõpus tegutsesid  noorkotkaste ja kodutütarde rühmad Saarepeedi, Kirivere, Nuia, Halliste, Mõisaküla, Jakobsoni, Puiatu, Kõpu, Kalmetu, Kärstna ja Viiratsi koolides ning Viljandi Maagümnaasiumis. 24.jaanuaril 1993 marssisid Viljandis paraadil pärast aastakümneid kestnud pausi noorkotkad ja kodutütred koos vanade sõjameeste ja endiste noorkotkaste ja kodutütardega. 1993. aastal moodustati rühm ka Viiratsis, seda hakkas juhtima Merike Ehala. Ringkonna kodutütreid käisid juhendamas Õilme Varblane, Asta Kaska ja Naisliidu Viljandi osakonna esinaine Viivu Arnim.

Kuna Kaitseliit oli hakanud täitma oma osa noore järelpõlve kasvatamisel kotka ja liilia vaimus, otsustas Sakalamaa Noorte Kotkaste ja Kodutütarde veteranide  ühendus end ümber kujundada Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Sõprade Seltsiks, nagu see oli enne 1940. aastat. Mõte sai teoks 20.märtsil 1993. Ühenduse 47 liikmest tuli uue nimetuse alla enamik. 13. oktoobril 1994. aastal kinnitati Tallinnas Kodutütarde vanemate keskkogu koosolekul Viljandimaa Kodutütarde organisatsiooni ringkonnavanemaks Helju Mägi, tema abiks sai Aate-Heli Õun. Helju Mägi oli aktiivne, tema juhtimisel hakkas kodutütarde arv kiiremini kasvama: 1995. aastal 139, 1996. aastal 203, 2001. aastal 219. Lisandusid 2001. aastal Männimäe ehk Carl Robert  Jakobsoni Gümnaasiumi rühm, mida juhtis Ele Saar ja Paistu Põhikooli rühm. 2002. aastal oli malevas juba 11 kodutütrde rühma: Karksi-Nuia, Kärstna, Kalmetu, Suure-Jaani, Olustvere, Kirivere, Paistu, Halliste, Kõpu, Viljandi Maagümnaasiumi ja Sakala koondrühm. Viimane koosnes Carl Robert Jakobsoni  Valuoja Põhikooli ja Paala Gümnaasiumi tüdrukutest. 2002. aastal olid Kalmetu ja Halliste rühmad jäänud juhita.
 
Maakonnalaagrid olid ühised nii algajatele kui vanematele, nii poistele kui tüdrukutele.1995. aastal peeti Karksi-Nuia ligidal Ainja jõrve ääres kodutütarde üleriigiline laager eesmärgiga õppida, laulda ja puhata. Kodutütarde kogunemisi ühendas alati ühislaul ja pillimäng. 1996. aasta aasta kodutütarde suurlaager peeti Lelles. Tüdrukud õppisid laule, käsitööd, meditsiini, ümbruskonna taimi, mängisid palli ja tundsid rõõmu üksteisega suhtlemsiest. 1997. aastal oli laager Valgamaal Harglas, 2000 . aastal Pärlsejal, 2001. aastal Värskas jne

Nii kohalike kui suurlaagrite puhul peeti silmas, et need oleksid igal aastal eri paigus. Viljandi maakonna laagreid on peetud Pilistveres, Ainjal, Loodis, Mäekülas, Ruhijärvel ja Karistes, suurlaagreid Lelles, Harglas, Obinitsas, Värskas, Pärlsejal. Viljandimaa kodutütred  on osa võtnud noorkotkaste ülemaalistest orienteerumisvõistlustest, ühised on olnud ka Kavilda matkamängud.

24.mail 1996 tähistati Viljandis pidulikult Kodutütarde organisatsiooni esimese peavanem Salme Pruudeni 100. sünniaastapäeva, millest võtsid osa kodutütred kogu Eestist. Salme Pruudeni sünnikohta Viljandimaa Puiatus Männa talu õuel püstitati mälestustahvel. 13 augustil 1996 avati Salme Pruudeni büst Köleri puisteel Viljandis. 1998. aastal hakati välja andma ajakirja „Isamaa auks“. Seda ilmus 8 numbrit. Aastad 1995-2000 olid seltsi jaoks mõõna-aastad. 15.juulil  2000 täitus Sõprade Seltsil  10 aastat. Seda tähistati  Viljandi Maagümnaasiumis. Seal sündis mõte hakata noorkotakstele ja kodutütardele korraldama kindlateemalisi ekskursioone  ajaloolistesse paikadesse. Teemaks ooli Eesti iseseisvuse eest. 2003. aasta jaanuaris korraldas selts  Viljandima kooliõpilastele kirjandusvõistluse teemal „Eestlaste võitlus iseseisvuse eest aastatel 1941-1953“. Võistlusi korraldati ka järgnevail aastail. Peale Noorte Kotkaste  ja Kodutütarde Sõprade Seltsi oli Viljandimaal olemas veel Magistritekogu. See koosnes paikkonna noortemagistritest, so kõrgeima järguga noortejuhtidest ja kotkajuhtidest, kel oli kogus nõuandev hääl.

Aastail 1932-1940 oli kodutütarde organisatsioon NKK alluvuses. 2000. aastal oli see võimalus arutluse all, kuid et nüüdses NKK-s domineeris militaarne kallak, jäi kodutütarde organisatsioon Kaitseliidu iseiseisvaks eriorganisatsiooniks.
2001. aasta aprillis kinnitatud Kodutütarde põhikiri sätestas kodutütarde vanuseks nooremal astmel 8-15 aastat, vanemal 15-18 aastat. Olid veel nn täiskasvanud ehk põliskodutütred, neid koondas peamiselt Noorte Kotkaste  ja Kodutütatarde  Sõprade selts. Paistus moodustati 2001. aastal taas  10-liikmline rühm Kaja Rebase juhtimisel. Nagu noortel kotkastel oli ka kodutütarde tegevuse raskuspunkt koondustel. Põhitööks oli järgukatseteks ettevalmistamine. 2006. aastal oli üleriigiline laager Pilistveres 3 aastat tagasi rajatud kivikangru ümbruse korrastamiseks ja noortepargi rajamiseks.19.jaanuaril 2007 Kodutütarde 75 aastapäeva vastuvõtul Viljandi maavalitsuse saalis andis sõprade selts oma lipu Sakala Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonidele ühiseks kasutamiseks.

Perekonna au sisse tõstmine kodutütarde poolt väärib ka tänapäeval tähelepanu. Kodutütarde taastatud organisatsioon pole selles osas leidnud täielikku mõistmist. Kuna esineb ühekülgset sportlikku ja meelelahutuslikku tegevust, võiks eesti kool toetada Salme Pruudeni ja Maret Lepiku (endised peavanemad) kasvatusjoont. Kodutütardest saagu ka tänapäeval kodu hoidja ja vana-vanaemade austaja.