Minu esimene kord Laidoneri rajal oli väga põnev ja huvitav. Sain palju uusi kogemusi ja väga toredate inimestega tuttavaks. Alguses oli isegi väike hirm sees, sest teades, et teel on vastutegevus ja jutud käisid, et rada on meile päris raskeks tehtud. Aga üritasin sellest mitte välja teha.
Pidime algselt olema koos kahe Läti tüdrukuga aga tuli sisse väikesed arusaamatused ja kuna meil polnud Eleriiniga kedagi endaga rajale enam kaasa võtta, siis võtsime ette suure riski ja otsustasime, et läheme kahekesi. Kaks hullu tüdrukut kahekesi metsa... ei ole just kõige parem mõte... või mis? Aga nii see oli. Kohe alguses kui asusime teele, oli esimesest punktist saati ainus küsimus, "kuhu joosta vastutegevuse eest?", kuid põdesime natuke üle, sest vastutegevus algas alles hiljem.
Esimesi punkte oli raskem otsida ja punktide vahemaad olid ka alguses suuremad, kui hiljem. Eriti meeldisid mulle vibu, noavise, laskmine ja viimane punkt, veekogu ületamine. Sain kõikidest punktidest teada midagi uut ja võin öelda, et olen tunduvalt targem, kui ennem.
Rajale minnes võtsime Eleriiniga asja rahulikult ja lõbuga. Sest milleks minna rajale mõttega, et me oleme kõige paremad ja võidame kõiki? Minu meelest on see väga vale mõtlemine. Enda ja ka teiste kogemustest on selline mõtlemine alati kõik ära rikkunud, seega tuleb võtta asja lõbusalt ja nautida seda kõike, mis võimalusi pakub mets ja meile koostatud erinevad ülesanded, ja nii me ka tegime.
Vastutegevuse eest peitmine oli omaette närvesööv ja samas ka väga naljakas, sest ürita ise kuskile võssa peitu hüpata ja siis naeru kinni hoides (mis muidugi välja ei tulnud) kükitada ja oodata millal vastutegevus mööda sõidab.
Eleriiniga olime üksteisele tervel rajal toeks ja isegi, kui midagi natuke viltu läks, siis naersime selle üle. Ühtegi korda me ei mõelnud sellele, et me ei tohi viimaseks jääda ja peame tegema kõike kõige paremini, kuigi jah, andsime ikka endast parima ja nautisime kogu võistlusrada.
Laura Pakasaar
Paalalinna kodutütar
