Kärstna lahingumängu juba 21 aastat järjest

Noorkotkad ja kodutütred on seda ajaloosündmust tähistanud lahingumänguga kunagisel võitlusväljal alates 1993. aastast. Kuna Kärstnas on Vabadussõjas langenute mälestussammas, mis taastati 1989.aastal, ka rahva mälu kohapealsete lahingute osas virgutanud, peeti lahingumängu korraldamist endastmõistetavaks. Kärstna kool on alati võimaldanud mängijatel end majas soojendada ning kokad, kulda väärt inimesed, on katnud laua.

Esimestel aastatel piirduti kohalike kotkanoortega ning teiste õpilastega, kuivõrd aga osalejate huvi  sõjamängu vastu oli suur,  muutus see mäng Sakala Maleva Noorte Kotkaste ning Kodutütarde iga-aastaseks  esimeseks ( tavaliselt 2.- 6. jaanuaril, kunas toimusidki toonased Kärstna lahingud)  spordisündmuseks. Seega andsid ajalooliste lahingute aeg, lahinguväli, langenute mälestussammas ja kunagine uhke mõisahoone, mis oli mitme  päeva jooksul lahingute keskmeks, sportimisele mõjuka tausta.  Algul piirdusid noored kuni 10 kilomeetrilise koormusmatkaga lahinguväljal, kus jahimehed ja kaitseliitlased olid moodustanud ka lõkse ja varitsusi ning kus tuli roomata, varjuda, siduda ja kanda haavatuid aga ka anda tuld „punastele“. Viimastel aastatel on noorkotkaste juhid pannud rõhu võistlustele, kus tähtis on tulemus, nii aeg kui saavutatud punktid. Kõik lahingumängud on alanud Kärstna koolimajast, kus osalejaile on üles seatud väike näitus Kärstna lahingu kohta ning selgitatud nii Vabadussõja kui Kärstna lahingute kulgu ja tähtsust.   

Niisugusel spordipäeval, millel valgustusiva sees, on suurem kasvatuslik mõju kui spordil ilma selleta. Paraku on selletaolisi üritusi kotkanoortel suhteliselt vähe, sest noortejuhid ei jõua pahatihti  meelelahutuslikust stiilist kaugemale.
Lahingumängust on korduvalt kirjutanud ajaleht Sakala ning muidugi Oma Maa. Laiem teatavaks saamine ja huvi panid ühe eelmise maleva pealiku kpt Mati Mummi mõtlema Vabadussõja paikade külastamisest laiemalt. Koostöös läti Zemessardzega pandi kokku Vabadussõja radade skeem, mis hõlmas ka Põhja-Lätit. Esimene õppereis tehti 2000.aasta kevadel. Aastate jooksul on peale kotkanoorte Vabadussõja radadel käinud ka niisugused koolid, kus Kodutütreid ja Noori Kotkaid ei tuntudki. Neid õpisõite pidurdas oluliselt bensiini kallinemine, kuid päris ununenud pole need tänini.    
  
Kärstna lahingumängus on  osalenud juba kaks põlvkonda. Poiste-plikadena 90ndate algul tegutsenud noortest on saanud juba isad-emad  tänastele tegijatele. Kunagisele lahinguväljale on 21 aasta jooksul oma jäljed jätnud üle tuhande noore. Tänavu olid väljas 58 Sakala Maleva kotkanoort  oma instruktorite Tiina Otti ja Henri Paavoga   ning rühmajuhtidega. Noored võistlesid 3-liikmeliste rühmadena. Üks võistlusaladest oli muidugi lõkke süütamine kui eluliselt tähtis talvine tegevus. Tagasiside korras selgus, et peaaegu iga lõke süttis  ning noored jäid ka kogu päevaga rahule.
 
I koha pälvisid alljärgnevad võistkonnad:
Kodutütarde noorem võistlusklass (-12a )
Rukkilillede rühma võistkond (Meery Eero, Carmen Einstein, Eva Lotta Metsa)
 
Kodutütarde vanem võistlusklass (12+)
Paistu rühma võistkond (Lisette Põrk, Eleriin Lõssov)
 
Noorkotkaste noorem võistlusklass
Nutikad Rebased rühma võistkond Väikesed rebased (Eero-Sten Põldmaa, Eric Victor Mettus, Bruno Pugal)
 
Noorkotkaste vanem  võistlusklass
Tasuja rühma võistkond (Tõnis Toom, Jüri Uluots, Kris-Gregor Edo)
 
Kõiki mänge näinuna võib allakirjutaja kinnitada, et seekordne oli ülipõhjalikult ette valmistatud. See kehtib ka  mängu- ja lahinguvälja kohta, mis säras härmatises ning päikeses ja  peegeldus noorte „sõdalaste“ silmist vastu veel  kojusõidulgi.
Ühise kiidu ja tänu lahkuse eest pälvis Kärstna koolimaja perenaine, direktor Anu Roht.