Sõidame kohtuma ühe tegusa Paistu kooli noortejuhiga, et rääkida tema tegevusest kodutütarde rühmajuhina. Vihmasadu tiheneb ja ilm meenutab pigem sügist kui kevade algust. Jõuame Paistu kooli.
Välisuksel võtab meid vastu naeratav noortejuht Anne Sepik.
Suundume klassiruumi ja Anne hakkab endast rääkima.
„Olen Pärnumaa tüdruk. Minu sünnikodu asub Sauga vallas Pärnu jõe kaldal Urge külas ja seal möödusid ka minu lapsepõlveaastad,“ sõnab ta.
„Vanemad töötasid Pärnu sovhoosis ning minulgi tuli seal kõblast ja hangu vibutada. Kool ja sovhoos korraldasid suviti töö- ja puhkelaagrid (TPL), kus ka mina osalesin. Põhihariduse sain Taali põhikoolist ja edasi jätkasin Sindi keskkoolis. Pärast kooli lõppu tuli teha valik, mida edasi teha. Otsustasin minna tööle ja veetsingi aastakese Maratis. Maatüdrukuna kiskus mind aga ikka maale tagasi ja nii läksingi Vigala põllutöökooli õppima kodundust. Neid kogemusi saan täna anda edasi ka oma kodutütardele.“
Mulgile mehele
Aasate möödudes tuli aeg mõelda koduloomisele. Anne leidis endale elukaaslase Mulgimaalt ja ta kolis elama Sultsi. Nüüd on sellest juba oma 20 aastat. Pärast lastega kodus oldud aastaid läks ta tööle Galvi-Lindasse õmblejaks.
„Siis aga pakuti mulle tööd kodule lähemal ja võtsin selle rõõmuga vastu,“ jätkab ta. „Minust sai Metsarõõmus kokk. Viimased neli aastat olen aga töötanud Paistu koolis lasteaiaõpetajana. Tegelen kõige pisemate lastega. Mõttes mõlgub aga minna ennast täiendama, õppima õpetajaks. Kuidas see realiseerub ei oska veel öelda,“ mõtiskleb Anne.
Edasi läheb jutt noortetöö peale. Anne sõnab, et temast sai noortejuht, sest tütar Eleriin oli kodutütar. Ühele ekskursioonile olid kaasa kutsutud ka lapsevanemad ja seal sai ta tuttavaks rühmajuhtidega.
„Nad rääkisid oma tegevusest ning kutsusid ka mind noortejuhiks. Endises Valuoja koolis rühma ei olnud ja noorteinstruktor tegi mulle ettepaneku seal noortega tegelemine enda õlule võtta. Hiljem kui Paistu rühm jäi juhita, võtsin üle kodule lähemal asuva rühma. Seda juhin tänaseni ja rühma kuulub 36 tütarlast. Olen veendunud, et vabatahtliku tegevuse juurde viibki tihti kellegi teise eeskuju, nagu juhtus minu endagagi, ja ma loodan, et ma ka ise olen inspireerinud teisi enda ümber.“
Väikese kooli suure rühma juht
Paistu koolis kuulub enamus õpilastest Kaitseliidu noorteorganisatsioonidesse. Teisalt on Viljandi maakonnas suuri koole, kus kodutütarde ja noorkotkaste rühmi ei ole.
„Põhjused on erinevad,“ arutleb Anne. „Puuduvad noortejuhid või puudub noorte huvi. Noorte huvi puhul on oluline ka noortejuht, kes suudab huvi tekitada, usaldusliku õhkkonna luua, motiveerida ja nii edasi. Meie kool toetab igati noorte tegevust ja kodutütarde koondused lausa tunniplaanis.“
Anne Sepik on olnud vabatahtlik noortejuht ligi kümme aastat. See on juba nagu kutsumus.
Ta ütleb, et töö noortega pakub väljakutseid, arenemisvõimalusi ja nõuab pühendumist. Suur väärtus on oskus raskustele vastu seista ning näha probleemides, mida saab loominguliselt lahendada, väärtuslike kogemusi.
„Me armastame sageli ette kujutada, et meil on siin elus vaja korda saata midagi suurt ja erilist ning raiskame selle suure ja erilise eesmärgi välja mõtlemiseks aega. Töö noortega on pühendumus, mida ei saa mõõta tundide ja rühmas olevate liikmete arvuga. See on aastatepikkune töö, mida sageli ei saa näidata paberil.
Eesmärk pole olla mitte ainult noorte jaoks, vaid koos nendega. Arenetakse ja kasvatakse koos noortega. Nii saavad kõik rõõmu ja energiat. Kuid kõik see on ilmselgelt võimatu üürikeste kohustuslike kokkusaamistundidega nädalas. Töö ei lõpe ka koju jõudes, sest tuleb planeerida järgmiste päevade ülesandeid ja teha vajalikke ettevalmistusi. Leian, et seda kõike ei saakski vabatahtlikuna teha kui see poleks kutsumus,“ räägib ta.
Armastada kodumaad
Kaitseliidu noorteorganisatsioonid õpetavad lapsi eelkõige oma kodumaad ja kodu armastama. Paistu noored viivad riiklikel tähtpäevadel Paistu mälestuskivi jalamile lilli ja süütavad küünlad. Ka see, et igal hommikul heisatakse kooli hoovil riigilipp, õpetab lapsi lippu austama.
„Me õpetame lapsi olema uhked oma saavutuste üle ning neist rõõmu tundma. Isegi siis kui need on tulnud raskustega,“ lausub rühmajuht.
Vahel lähevad aga kodutütred lihtsalt oma rühmajuhi poole, et teha pannkooke või õppida tegema lõket. „Eks kõige enam tahetakse ikka vibu lasta vibu, õppida varjuma ja kaardi järgi maastikul orienteeruma,“ naerab Anne.
Kaitseliit propageerib oma erinevate tahkude kaudu mõtteviisi, et kui piisavalt tahta ning selle nimel tegutseda, siis on võimalik ühiskonda enda ümber positiivselt mõjutada, suurendada sotsiaalset turvalisust, tähtsustada inimesi enda ümber ja seeläbi muuta maailm paremaks paigaks.
Ants Kalam
Karksi malevkonna teavituspealik
