Märtsikuu esimesel nädalavahetusel toimus Välustes Sakala noorkotkaste ja kodutütarde talvine ellujäämislaager.
Laager algas Sakala malevas ellujäämise algtõdede tutvustamisega. Räägiti, kui oluline on vesi, kuidas ja millist onni ehitada, mida ja kuidas süüa ja nii edasi. Juba samal õhtul pidi iga laagriline endale seljakoti meisterdama ja mahutama sinna vajaliku varustuse. Juhul kui ruumi üle jäi, võis ka midagi meelepärast kaasa võtta.
Laupäeva hommikul oli äratus kell seitse ja pärast hommikusööki sõitsime Välustesse. Sinna jõudes instruktor Lauri Nälk onnide makette ning rääkis kuidas peaks ehitis asetsema ja mis on erinevat tüüpi onni eelised. Kui makettid olid vaadatud otsisid kõik rühmad endale koha, kus hakata üles ehitama oma eluaset.
Päeva jooksul õpetasid instruktorid Marek Susi, Enno Teiter ja Ismo Järvinen erinevaid võimalusi, kuidas elu metsas lihtsamaks teha ning meie pidime midagi vajalikku meisterdama. Lõuna ajal sai iga rühm koti toiduainetega ja pidi endale sellest sobiva roa valmistama.
Õhtuks oli kõikidel rühmadel onnid valmis ning asuti valmistama lumeräätsasid, plekist vilesid ja puulusikaid. Hiljem jagati rühmadele pakk makarone ning konserv, millest tuli valmistada hommikusöök. Öö möödus peaaegu ilma viperustega. Üks magamiskott läks kõrbema ja peaaegi kõik rühmad pidid öösel puid juurde tegema.
Hommikul rääkis Lauri Nälk meile püünistest ja seejärel valmistas iga rühm kaks püünist. Seejärel oli lumeräätsade võistlus ning pärast seda jagati laager kaheks ja pidime ehitama kaks lumeonni.
Pärast seda pakkisime oma asjad, koristasime laagriala, istusime autodesse ja sõitsime malevasse tagasi. Malevas ootas kõiki soe supp. Instruktorid tegid laagrile tagasivaate ning seejärel saimegi kodu poole suunduda.
Kaile Eilert
Võhma rühna kodutütar
