Saare loodusväärtusteks on haruldased taimed ja rannaniidud. Soojadel mai- ja juunikuuöödel võib siin aga kuulda kõlavat kõrekontserti (kõred ehk juttselgkärnkonnad). Manilaiul ja Kihnus kutsutakse teda ka ronijaks konnaks. Just seda ilmaime me põhiliselt näha lootsimegi.
Kui kohalikud käivad mandri ja saare vahet praami, paadi või hõljukiga, siis meie valisime mere ületuseks kajakid. Mitte, et me kõvad sõudjad või aerutajad oleksime olnud, vaid ikka selleks, et midagi uut õppida ja kogeda. Nii ootaski meid Lao sadamas ees giid-kogenud kajakijuht Argo oma abilisega, kes pidi meid turvaliselt Manija saarele toimetama.
Esmalt pakkisime oma varustuse veekindlalt kottidesse ja kajakkidesse. Seejärel tutvusime matka varustuse ning aerutamise põhitõdedega. Ilm oli endiselt piisavalt tuuline ning tuli vastu võtta otsus avamerele mitte minna ning harjutada kajakkidega sõitmist ranniku lähedal, kus kaaslaseks pilliroog. Lao sadamast Munalaiu sadamasse jõudmiseks kulus meil ligikaudu paar tundi. Vastutuult aerutamine oli meid parajalt väsitanud, seega otsustasime sadamahoones tuule vaibumist oodata. Seda aega kasutas meie reisijuht saare tutvustamiseks ning selle ajaloo rääkimiseks. Saime teada, et Manija asustati siis kui Kihnu jäi elanikele väikseks ning 22 peret sinna ümber kolida otsustasid. Manijal on praegu 35 püsielanikku, kelle põhilisteks tegevusaladeks on kalapüük, kudumine ja küpsetamine. Suure tormi ja veetõusuga jaguneb saar kolmeks tükiks. Samas on kõik vanad elamud ehitatud kohtadesse, kust torm neid minema ei vii.
Lõpuks tuul andis vaibumise märke ning meil õnnestus meri ületada. Maabudes võtsime kerge eine ja võtsime suuna Papina otsa poole, kus saarekeskuses võttis meid vastu kohalik rahvarõivastes giid Svea.
Saarekeskuses on nõupidamiste saal, peosaal ja käsitöötuba, kus omaaegsete tarbe- ja rõivaesemete kõrval jääb silma suuremõõtmeline riigilipp, mille sinine kangariba on üsna pleekinud. See lipp on haruldus, mis jõudis Kihnust üle mere Manijale Tooma tallu. Pererahvas peitis punapöörde järel trikoloori nuku sisse, kuni laulva revolutsiooni ajal 1988. aastal selle välja võttis ja peagi taluõuele lehvima pani. Tooma Vilma kinkis lipu kodusaare muuseumile nagu nõukogudeaegse punalipugi, millel veel pole Eesti kui liiduvabariigi lipu merelaineid. Need kujundati alles 1950-ndate aastate keskel. Oma ringkäigul kuulsime muhedaid lugusid ja legende Manija saarest, saime tuttavaks saare ajaloo ning kommetega.
Randa tagasi jalutades uurisime pingsalt ümbrust. Kus on kõred? Paraku ei leidnud ka siin rannaniidu lompidest ei kudu, kulleseid ega konni. Tulemus oli ümmargune null, kõred keeldusid kangekaelselt ennast meile tutvustamast. Tundub, et peab paika kohaliku giidi väide, et suurenenud roomajate ja lindude populatsioon on kahjulikult mõjunud kõrede arvukusele. Kas saar saabki varsti tuntuks röövlindude ja kormoronide peatuspaigana?
Magama minnes avastasime, et kohalikud kihulased on lihasööjad ja äärmiselt aplad. Muudkui sebisid igal katteta nahapinnal ja olles leidnud maitsva paiga, naksasid suutäie. Kõige tipuks oskasid nad ka riiete alla pugeda, kui soovisid mõnd eriti hõrku pala saada.
Aga mida siis noored arvasid:
„Mulle meeldis kõige rohkem ilusa ilmaga merel arutada ja Manija saar üleüldiselt, sest ma polnud neid tegevusi varem teinud ja ma sain uusi kogemusi juurde“
„Mulle ei meeldinud suure tuulega aerutamine, sest paat ei teinud koostööd ja seetõttu oli raske“.
„Mulle meeldis kajaki sõit, sest see oli uus kogemus ja põnev väljakutse. Merel liigelda on tegelikult päris keeruline.“
Tiina Ott
Anne Sepik
