Juunis toimus brittide iga-aastane noorte suvelaager Okehampton Battle Camp, kus mul õnnestus osaleda koos üheksa Eesti kaasvõitlejaga. Lisaks meile oli seal veel kümme lätlast, kümme leedukat ja umbes 300 britti.
Okehampton Battle Camp toimus ajavahemikul 21. juunist 1. juulini ning seda korraldas British Army Cadet Force.
Viis noorkotkast valiti välja eelmisel aastal Jõgeval toimunud Baltic Guards laagri tulemuste põhjal. Kodutütarde paremik kes saavad laagris osaleda, selgus selle aasta valikupäeval. Neil tuli sooritada nii füüsilisi katseid kui ka inglise keele oskuse test.
Laagris läbime Briti instruktorite juhendamisel noorsõduri kursuse. Põhimõtteliselt on see samasugune nagu meie riigikaitseõpetuse raames läbitav noorsõduri kursus, ainult et palju kergem ja lapsesõbralikum.
Britid pööravad suurt tähelepanu turvalisusele. Meile isegi tundus, et paljud asjad olid üle turvatud. Näiteks ei luba britid isegi metsas nuga kasutada, sest äkki lõikab keegi endale sisse. Irooniline on asja juures aga see, et kuigi nuga ei tohtinud kasutada, olid enamus harjutused seotud tulirelvaga ja see tõttu oli igal kadetil pidevalt automaat näpus. Ohutusele tulirelvaga käitumisel aga ei pööratud nii palju tähelepanu kui noa kasutamisel.
Väga palju harjutusi oli tulirelvadega. Nii nagu meie koolinoortele ontulirelvaga esmakordne kokkupuude enamasti riigikaitselaagris, oli see ka brittidel.
Imelik asi on brittide “võrdsus”. Kui meil Eestis on võimaluste võrdsus, siis Inglismaal on neil tulemuse võrdsus. Mis tähendab, et kui meie oleme harjunud sellega, et võidab see kes pingutab rohkem, annab endast kõik ja veelgi rohkem, siis Inglismaal peavad kõik osavõtjad võitma, sest muidu võib keegi ju ennast halvasti tunda.
Minu jaoks oli harjumatu veel see, et britid ei pane kedagi karistuseks jooksma või kätekõverdusi tegema. Nende kõige jõhkram karistus oli suuline noomitus ja seda ka ainult äärmuslikel juhtudel. Aga see võis olla nii ka laagri suuruse tõttu.
Enne Inglismaale minekut korraldati valiklaager, mille põhjal võis järeldada, et meid ootavad ees jõhkrad katsumused ja vaata et ettevalmistus eriüksusega liitumiseks, siis see tunne oli ekslik. Inglismaal on ühed kõige turvalisemad laagrid kus ma üldse olen käinud. Näiteks võib tuua seda, et ujuma minna ei tohtinud ilma kiivri, kalipso ja päästevestita.
Minu arvates aga ei tohiks noori mässida vati sisse, sest kui nad saavad täiskasvanuks, peavad hakkama iseseisvat elu elama ning astuvad ohtlikku maailma, siis nad ei pruugi lihtsalt hakkama saada, eriti kui neile on lapsest peale räägitud kui hea ja tore kõik on ning on iga hinna eest hoitud kõikide ohtude eest. Minu arust ongi just vaja noori lükata ohulähedasse või stressirohkesse olukorda ja lasta neil ise toime tulla. Samamoodi toimivad ka vaktsiinid. Natukene ohtu ja valu tekitab immuunsuse ja teadmise kuidas ohte vältida.
Lõpetuseks ütlen, et kuigi tundub, et britid on heaoluühiskonnaga liiale läinud ja turvalisusega tuleks tagasi tõmmata, oli laager tore ja hariv. Lisaks saime laagrist palju tutvusi. Ma võin pragu minna Lätti, Leetu või Inglismaale, igal pool oleks mul tuttavad kelle juurde saaksin minna ja ühiseid laagriaegu meenutada.
Georg Teiter
Sakala maleva noorkotkas
