Umbes pool aastat tagasi saime oma rühmavanemalt kirja, et juuli alguses toimub võimlemispidu. Ta küsis, kas ka meie rühma kodutütred soovivad ka osaleda. Vastus oli lihtne ja ühtne: „Ikka võtame osa.”
Sel hetkel ei teadnud meist keegi, millega me ennast seome. Nüüd saime seda tunda, aga sellele vaatamata teeks iga kell seda kõike uuesti.
Algasid iganädalased treeningud. Võimlesime igal vabal hetkel ja andsime endast parima. Proovisime ka ilma treenerita omal käel video ja raamatu järgi kava selgeks õppida.
Kui käisime kava ette näitamas, anti meile näpunäiteid, tegime mõningaid muudatusi, aga kiita saime ka. Ootasime juba väga pealinna sõitmist, et viis päeva Kalevi staadionil kuulsuste saatel tantsu lüüa.
Lõpuks oli see päev käes ja Tallinnasse jõudes pidime pärast pesade paika seadmist kohe staadionile proovi kiirustama. Seal ilmnes, et pool kavast peame ümber õppima, et see oleks vaatajate jaoks ühtlasem ja liidaks kõiki võimlejaid platsil. Õhtused proovid suutsime vastu pidada, sest siis ei olnud päike enam nii kõrgel ja mõnus oli liigutada, aga lõunased võimlemised nõudsid jõupingutust ning eneseületust. Vahel juba mõtlesime, et issand, millega me ennast sidunud oleme, aga tulime toime.
Päev algas kell seitse hommikul ja lõppes kell 23 öörahuga. Vabal ajal avastasime Tallinna võlusid ja külastasime kõikvõimalikke poode. Alguses eelistasime jala seigelda, aga peagi avastasime, et bussidega on palju lihtsam ja kiirem. Kui aus olla, siis ega jalgsi käia lõpuks enam väga ei kannatanud ka.
Me ööbisime Jakob Westholmi nimelises gümnaasiumis, mille ümbrus sai samuti läbi tuuseldatud. Nimelt ühel õhtul tuli jube tahtmine ristsõnu lahendada. Otsisime poodi, kus neid võiks müügil olla. Kõige lähimast poest ei olnud saada ja rohkem poode me ei leidnudki. Kõndisime lausa riigikogulaste kuningriigini välja ja üllatusime, et isegi seal piirkonnas ei leidunud ühtegi R-kioskit. Nii et pidime läbi ajama ilma IQ-d arendamata.
Viimaste päevade proovid läksid veelgi põnevamaks, sest kohale olid tulnud ka Ott Lepland, Tanel Padar, Karl-Erik Taukar ja Getter Jaani. Iidolite hullustusest hoolimata olime kava ja kogu peo õnnestumisele väga pühendunud. Kokku andsime kolm etendust: üks peaproov, mis oli välja müüdud, ja kaks pidu, millest kõige olulisem oli ikka viimane.
Kõige enam heidutas meid see, et kodutütarde ja noorkotkaste jaoks võis olla see võimlemispidu viimane, sest sellel sündmusel osalemine on kallis lõbu. Oleme tänulikud, et saime sellest kõigest osa ja suure kogemuse võrra rikkamaks.
Lõppkokkuvõttes oli ju kõik täiega äge. Meile väga meeldis ja kui vaid pakutakse, oleme kohe nõus sama kordama.
Nädal oli väsitav ja koju jõudes soovisime vaid oma armsas voodis paar tundi magada. Uni oli seda magusam, sest selja taha jäi seiklusterohke, südantliigutav ja armas nädal koos toredate kodutütarde ja juhendajatega.
Täname ka meie vapraid juhendajaid Tiinat ja Marist, kes meie kantseldamisega suurepäraselt toime tulid.
Teinegi kord!
Cärolyn Annus
Kolga-Jaani rühma kodutütar
